velli, aktōbar 24
ellaavatrukkum mēlaaga, oruvarukkoruvar aalndha anbu kaattungal; ēnendraal, anbu ēraalamaana paavangalai mūdum.—1 pē. 4:8.
pēdhuru payanpadutthiyirukkira “aalndha” endra vaartthai, ēdhōvoru porulai “nandraaga virippadhai” kurikkiradhu. vasanatthin irandaavadhu paagatthil, aalamaana anbu irundhaal sagōdharargaludaiya paavatthai mūda mudiyum endru pēdhuru solgiraar. idhai purindhukolla indha udhaaranatthai yōsiyungal: ungalidam oru tēbil irukkiradhu. aanaal, adhanmēl ēgappatta kīralgalum karaigalum irukkindrana. adhu paarppadharku avvalavu nandraaga illai. adhanaal, adhanmēl oru thuniyai virikkirīrgal. andha thuniyai naangu pakkamum nandraaga ilutthuvidugirīrgal. ippadi, ōriru karaigalai mattumalla, andha tēbilmēl irukkira mottha karaigalaiyum mūdividugirīrgal. indha thuni maadhiridhaan naam kaattugira aalamaana anbu! sagōdhara sagōdharigalidam irukkum ōriru kuraigalai mattumalla, “ēraalamaana paavangalai” aalamaana anbinaal mūda mudiyum. matravargalmēl aalamaana anbu irundhaaldhaan avargal seigira thavarugalai nammaal mannikka mudiyum; kashtamaaga irundhaalum mannikka mudiyum! (kolō. 3:13) naam matravargalai mannitthaal yegōvaavukku nammai romba pidikkum. w23.11 11-12 ¶13-15
sani, aktōbar 25
raajaavin munnaal saappaan adhilirundhu vaasikka aarambitthaar.—2 naa. 34:18.
26 vayadhil, yōsiyaa raajaa yegōvaavudaiya aalayatthai pudhuppikkum vēlaiyai aarambitthaar. andha samayatthil, ‘mōsē mūlam kodukkappatta yegōvaavin thiruchatta butthagam’ kidaitthadhu. adhu vaasikkappattadhai kēttapōdhu, adhil solliyiruppadhai thīviramaaga seiya vēndum endru aasaippattaar. (2 naa. 34:14, 19-21) nīngalum baibilai dhinamum vaasikka aasaippadugirīrgalaa? ērkenavē vaasikkirīrgal endraal, adhu ungalukku piditthirukkiradhaa? prayōjanamaaga irukkum endru ninaikkum vasanangalai thaniyaaga kuritthu vaikkirīrgalaa? yōsiyaavukku kittatthatta 39 vayadhu irukkumpōdhu, avar oru periya thappai seidhaar. adhanaal avarudaiya uyirē pōivittadhu. yegōvaavai nambi avarudaiya valinadatthudhalai kētpadharku badhilaaga sondha butthiyai nambi avaraagavē oru mudivai edutthuvittaar. (2 naa. 35:20-25) paadam? namakku evvalavu vayadhaanaalum sari, evvalavu varushamaaga baibilai paditthukkondu irundhaalum sari, naam thodarndhu yegōvaavai thēdikkondē irukka vēndum. valinadatthudhalukkaaga yegōvaavidam jebam seivadhu, avarudaiya vaartthaiyai padippadhu, mudhirchiyulla kristhavargalin arivuraiyai kēttu nadappadhu ena ellaavatraiyum thavaraamal seiya vēndum. appadi seidhaal vaalkkaiyil periya periya thavarugalai seiyaamal iruppōm, sandhōshamaaga iruppōm.—yaak. 1:25. w23.09 12 ¶15-16
nyaayiru, aktōbar 26
thalaikkanam ullavargalai kadavul edhirkkiraar, thaalmai ullavargalukkō alavatra karunai kaattugiraar.—yaak. 4:6.
yegōvaavai nēsitthu, avarukku unmaiyaaga sēvai seidha niraiya pengalai patri baibil solgiradhu. “palakkavalakkangalil alavukkumīri pōgaadhavargalaagavum, ellaa vishayangalilum unmaiyullavargalaagavum” avargal irundhaargal. (1 thī. 3:11) avargalidamirundhu niraiya katrukkollalaam. ungal sabaiyilum mudhirchiyulla sagōdharigal iruppaargal. ilam sagōdharigalē, ungalukku therindha mudhirchiyulla sagōdharigalai patri yōsitthuppaarungal. avargalidam irukkira nalla nalla gunangalai gavaniyungal. andha gunangalai nīngal eppadi kaattalaam endru yōsiyungal. oru mudhirchiyulla kristhavaraaga iruppadharku manatthaalmai romba mukkiyam. oru sagōdhari manatthaalmaiyaaga irundhaal, avarukku yegōvaavōdum matravargalōdum nalla bandham irukkum. udhaaranatthukku, yegōvaavai nēsikkira oru sagōdhari, avar ērpadutthiya thalaimai sthaanam endra ērpaattukku kīlppadindhu nadappaar—sabaiyilum! kudumbatthilum!—1 ko. 11:3. w23.12 18-19 ¶3-5