budhan, septambar 24
munnētra paadhaiyil naam edhuvarai pōyirundhaalum sari, adhē paadhaiyil thodarndhu sīraaga nadakka vēndum.—pili. 3:16.
yegōvaavukku niraiya sēvai seiya vēndum endru mudiveduttha sagōdhara sagōdharigaludaiya anubavangalai nīngal paarkkalaam. oruvēlai, avargal raajya narcheidhiyaalargalukkaana palliyil kalandhirukkalaam alladhu, thēvai adhigam irukkira idatthukku kudimaari pōyirukkalaam. mudindhaal, nīngalum appadiyoru kurikkōlai vaiyungal. naam ellaarumē ūliyatthai adhigamaaga seiya aasaippadugirōm. (ap. 16:9) oruvēlai avargalai pōl seiya mudiyavillai endraal, ungalaiyē thaalvaaga ninaitthukkollaadhīrgal. thodarndhu sagitthiruppadhudhaan romba mukkiyam. (mat. 10:22) ungaludaiya thiramaikkum sūlnilaikkum ētra maadhiri yegōvaavukku sēvai seiyungal. andha sēvaiyai kuraitthu edaipōdaadhīrgal.—sang. 26:1. w24.03 10 ¶11
vyaalan, septambar 25
nammudaiya ellaa kutrangalaiyum dhayavaaga mannitthaar.—kolō. 2:13.
unmaiyilēyē manam thirundhinaal yegōvaa nammai mannippadhaaga vaakku kodutthirukkiraar. (sang. 86:5) nīngal seidha thavarai ninaitthu varutthappattu manam thirundhiyapōdhē kadavul ungalai mannitthuvittaar endru nīngal nambalaam. yegōvaa unmaiyilēyē eppadippatta kadavul endru yōsippadhu ungalukku udhavum. avar karaaraanavar kidaiyaadhu; valaindhukodukkum kadavul! nammaal mudiyaadhadhai avar edhirpaarppadhu kidaiyaadhu. mudindhadhai manasaara seiyumpōdhu avar sandhōshappadugiraar. baibilil irukkum udhaaranangalai yōsitthu paarungal. pavul niraiya varushangal ūliyam seidhaar; aayirakkanakkaana kilōmīttar payanam seidhaar; niraiya sabaigalai uruvaakkinaar. irundhaalum, sila sūlnilaigalil avaraalum niraiya seiya mudiyaamal pōnadhu. appōdhellaam kadavul avarai ētrukkollaamal pōivittaaraa? illai! thannaal mudindhadhai pavul thodarndhu seidhaar; yegōvaavum avarai aasīrvadhitthaar. (ap. 28:30, 31) nammudaiya sūlnilaiyum silasamayatthil maaralaam. naam evvalavu seigirōm endru yegōvaa paarppadhillai, manasaara seigirōmaa endrudhaan paarkkiraar. w24.03 27 ¶7, 9
velli, septambar 26
‘vidiyarkaalaiyil, innamum iruttaaga irundhapōdhē, yēsu elundhu veliyē pōi thanimaiyaana ōr idatthil jebam seiya aarambitthaar.’—maar. 1:35.
jebam seiyum vishayatthil yēsu than sīshargalukku oru nalla munmaadhiriyaaga irundhaar. ūliyam seidha kaalappagudhi muluvadhum avar adikkadi jebam seidhaar. yēsuvukku niraiya vēlai irundhadhu, avarai sutri eppōdhum niraiya pēr irundhaargal. aanaalum, jebam seivadharku nēratthai odhukkinaar. (maar. 6:31, 45, 46) vidiyarkaalaiyil, innamum iruttaaga irundhapōdhē, elundhu thanimaiyaana ōr idatthukku pōi jebam seidhaar. oru dhadavai, mukkiyamaana mudivai eduppadharku munbu raatthiri mulukkakkūda avar jebam seidhaar. (lū. 6:12, 13) irappadharku mundhina naal raatthiriyum avar thirumba thirumba jebam seidhukondē irundhaar. ēnendraal, uchakkatta sōdhanaiyai thaangikkondu, būmiyil thanakku kodukkappatta miga mukkiyamaana poruppai avar seidhu mudikka vēndiyirundhadhu. (mat. 26:39, 42, 44) naamum evvalavu vēlaiyaaga irundhaalum, jebam seivadharku nēram odhukka vēndum. yēsuvai pōlavē naam oruvēlai kaalaiyil konjam sīkkiramaagavē elundhu jebam seiyalaam alladhu raatthiri innum konja nēram vilitthirundhu jebam seiyalaam. appadi seiyumpōdhu, indha visēshamaana baakkiyatthukkaaga naam yegōvaavukku nandriyōdu irukkirōm enbadhai kaatta mudiyum. w23.05 3 ¶4-5